Surmast, enesetappudest ja veidi ka rahast

Teate, päris rasked on need viimased nädalad mu jaoks olnud. Ja seda enam mitte sugugi ainult rahamurede tõttu. Mõned nädalad tagasi kaotasin ma oma elust ühe väga olulise inimese. Seda siis kõige otsemas ja karmimas mõttes, vähk tegi oma töö. Eelmisel nädalal olid matused. Ühelt poolt oli see kõik hästi traagiline ja siiani tõrgub mõistus seda kõike uskumast. Aga teisalt oli see omamoodi teraapiline iseendasse vaatamine läbi kogu selle protsessi ja läbi nende sündmuste. Mu ümber on viimasel ajal kuidagi üldse hästi palju surmaga seonduvaid teemasid olnud. Ning ka päris mitu mu lugejat on mulle just viimastel nädalatel tunnistanud, et nad mõtlevad surmast, enesetapust. Samuti olen ka kuulnud lugu, kus inimene lahkuski meie seast omal soovil. Loomulikult peab neil teemadel rääkima ning see ongi paratamatult elu osa. Aga seda kõike ei tohiks võtta liiga kergekäeliselt. Need on sõnad ja laused, mis lähevad väga sügavale hingesoppidesse. Elu on siiski kingitus.

Viimastel nädalatel on ka meediasse jõudnud päris palju igasuguseid vaimse tervise teemasid, mis samuti peaaegu suitsiidiga on lõppenud. Kõige markantsemaks näiteks nende seas kunagine Eesti korvpallikoondise liige Rain Raadik. Ta käis oma viimaste aastate katsumusest rääkimas nii Mängumeeste podcastis (leitav siit: https://www.youtube.com/watch?v=Ld_sDMqMWp8) kui ka selle nädala Ringvaates (vist oli lausa eile, neljapäeval, 6. veebruaril, soovitan järgi vaadata). Need teemad ja siis avameelsus liigutasid mind hingepõhjani. Üks Raini mõttekäik läks mulle aga eriti hinge, millega isegi olen kunagi väga tumedatel aegadel kokku puutunud. See on sisemine võitlus, kus üks osa sinust ei taha enam elada, aga teine pool kardab üle kõige siin maailmas justnimelt surma. Nii sa siis kõõludki päevade ja ööde kaupa seal kahe äärmuse vahel. Lõppkokkuvõttes vajame me kõik rohkem märkamist ja lõpuks seda vaimujõudu, et abi küsida.

Ka minult on minust hoolivad inimesed korduvalt küsinud, kuidas mul elutahtega lood on. Muidugi on mu peast ja hingest igasugused mõtted ja emotsioonid läbi käinud. Küllap olen oma teadvuses ka need suitsiiditeemad läbi hekseldanud, aga reaalselt ei ole see võimalus minu jaoks siiski eksisteerinud. Isegi, kui lõpuks kaotaksin kõik, siis elu peab ikkagi jääma. Üks kallis inimene kirjutas mulle hiljuti: "Kui su koorem kunagi muutub liiga raskeks, pane see kasvõi siia meie chatti maha, aga selliste asjadeni ei jõua, eks." See on nii armas, see on nii hooliv, see on nii tähtis. Mina siit maailmast vabatahtlikult ei lahku. Kusjuures, see võibolla kõlab ehk veidi isegi küüniliselt, aga selliste asjade paremaks mõistmiseks on just matused. Just seal näed sa, mida tähendab surm nende jaoks, kes siiapoole elusatena alles jäävad. See on lein, mis on sõna otseses mõttes füüsiliselt nii valus ja talumatu. Miks ometigi peaksime oma lähedastele seda vabatahtlikult tegema? Loomulikult mõistan ma, et aegajalt tundub meile, et muid lahendusi justkui polegi, et kõik on nii kannatamatu ja me ei suuda seda enam taluda. See kõik on nii inimlik. See kõik on nii vastikult valus.

Siia postituse lõppu räägiksin ma natuke siiski ka rahateemadel, kuna tunnen, et peaksin ülevaate andma sellest, kui palju ma teie käest tänaseks abi olen saanud. LHV kontole on kokku tehtud ülekandeid 299,50 EUR eest. Bondora kontole kokku 110 EUR eest. Aga abi sain ma ka mujalt. Nagu öeldakse, teatud hetkedel neelab inimene oma häbitunde alla ja küsib abi ka nendelt, kellega pole võibolla aastaid suhelnudki. Täpseid summasid ma siinkohal siiski avaldama ei hakka, aga seis on juba palju palju parem kui veel kuu aega tagasi, mil tundsin tõsimeeli, et kõik varisebki kokku. Ning seda kõike vaid 3 kuud enne päästvat aprillikuud. Ma tean, et räägin sellest aprillist juba liiga palju ja kohe kuidagi ei jõua seda ära oodata. Aga see tõesti ongi minu praeguses seisus tõeline päästepaat. Loodan lihtsalt kogu hingest, et pean sinnani vastu. Ja nüüd neelan ma taas oma uhkuse alla ja tunnistan, et tegelikult on ka praegu iga lisaeuro mulle suureks abiks, mis siis, et suurem oht on korraks möödas. Selle kõige tõttu palun teilt kõigilt vabandust, et taaskord siia postituse alla need abistamise võimaluse rekvisiidid lisan.

LHV:
Saaja: Võlglase Päevik
Kontonr: EE307700771011375590

Bondora:
Saaja: Bondora AS
Kontonr: EE937700771004427510
Viitenumber: 105400