Ma vajan teie abi...

Täna pean ma teie kõigi poole pöörduma suure mure ja ärevusega. Ma vajan teie abi. Ma olen siin nendel veergudel oma võitlust juba mitu aastat üsna avameelselt ja avatult jaganud, aga nüüd olen ma tõesti suuremat sorti kriisis. Ma ei saa enam oma laenumaksetega hakkama. Mu praegune lühema aja eesmärk on iga hinna eest aprillini vastu pidada, siis saaksin omadega tõesti mäele tagasi. Loomulikult annan ma endale aru, et tegelikult on see kõik ennekõike mu enda mure. Aga ma tõesti loodan, et te aitate mind. Vahet pole, kui suure summaga - iga euro, iga sent on mulle väga tähtis. See postitus ise on siin minu jaoks ääretult ebameeldiv, aga samas on mu hinges peituv meeleheide veelgi rängem.

Ma tean, et paljudele ei meeldi teha ülekandeid Bondora kontole, seega tekitasin endale LHV panka eraldi arveldusarve, mille nimeks panin Võlglase Päevik. Sinna kandeid tehes on ehk ainsaks miinuseks see, et seal ei jääks te anonüümseks. Bondora kontole kandes mina teie nime mitte kunagi teada ei saa. 

Ja veelkord - ma väga vabandan, et ma üldse selle postituseni pidin olude sunnil jõudma. Tegelikult on mul ääretult piinlik ja paha tunne seda kõike siin kirjutada, aga teinekord tuleb lihtsalt süda välja lülitada ja teha seda, mida mõistus soovitab.

Aga palun kõiki - kui see postitus kedagi riivas või ei kõnetanud üldse, palun jäta igasugused kurjemad sõnad ütlemata.

Abi saatmise võimalused on järgmised.
LHV:
Saaja: Võlglase Päevik
Kontonr: EE307700771011375590

Bondora:
Saaja: Bondora AS
Kontonr: EE937700771004427510
Viitenumber: 105400

PS. On selgunud, et millegi pärast LHV kontolt ei saa Võlglase Päeviku kontole ülekandeid teha. Uurin homme LHV käest üle, milles asi võiks olla.

Segased emotsioonid, keerulised ajad

Üks asi, millega ma oma hinges kuidagi leppida ei suuda, on mu vajadus abi järele. See kõik paneb mind kuidagi nii madalana tundma. Kas selle jaoks ma käisingi omal ajal korralikult koolis, omandasin kvaliteetse hariduse, ehitasin üles märkimisväärse karjääri? Ma peaksin tänasel päeval nautima oma (elu)töö vilju, mitte virelema, pidevalt oma võimalusi kalkuleerima ja abi kerjama. See kõik on mu jaoks täiesti talumatult valus ja pettumust valmistav. Teatud mõttes võib ju keerutamata öelda, et ma olen läbi kukkunud. Jah, ma siin ju siplen ja tõmblen ning otsin igasuguseid õlekõrsi (aegajalt neid leides ka), kuid suures plaanis on seis halb.

Jah, mingid lahendusteed on veel mul endiselt läbi proovimata. Aga ka seal on erinevaid konkse ja takistusi. Sisuliselt oleks mul vaja kuidagi jõuda olukorrani, kus hundid on söönud (ehk siis kõik laenuandjad) ja lambad terved (ehk siis mu vaimne tervis, karjäär ja muidugi ka pereelu). Neid muutujaid on selles mängus nii palju, et seda kõike ma ei jaksa vähemalt praegusel eluperioodil siin kuidagi avalikult lahatagi.

Üks hea uudis on mul siiski ka. Selle lepingu, mis siin eelmisel nädalal ohtu sattus, suutsin ma siiski vähemalt ajutiselt ära päästa. Sõber sattus mu eelmist postitust lugema ja pakkus oma abi. Ja see on nüüd makstud ja vähemalt 2-3 kuud selle katkestamise ohtu ei ole. Ning siis peaks olema ju käes kauaoodatud aprillikuu ja 2024. aasta boonuste jagamise aeg. Ehk siis selle pärast ma enam ei muretse. Aga ma vist olen tänaseks end nii ära väntsutanud nii vaimselt kui läbi selle vaimsuse ka füüsiliselt, et ma ei jaksanud sel hetkel oma hinges muud teha, kui panin korra käe rusikasse ja sosistasin omaette: "Jee".

Kusjuures, ma olen päris palju hakanud mõtlema sellele, et kui kunagi peakski minu loost raamat ilmuma (hetkel on kogu see idee tegelikult soiku jäänud ja ma ise ei jaksa seda edasi torkida ka), siis kindlasti oleks see veelgi avameelsem kui blogi ealeski olnud on. Sest igasuguseid kõige tumedamaid mõtteid ja emotsioone ei ole ma suutnud ega soovinud siia blogisse kirja pannagi. Ja neid pole ma siiani kellegagi jaganud, isegi mitte privaatselt. Aga vaikselt mu pilves nad mustanditena ripuvad (ma pole neid hiljem tegelikult isegi üle lugeda tahtnud). Nii palju võin siiski öelda, et oma elu kallale ma kippuda ei kavatse, mitte mingil juhul. Neid ehmatusi olen ma nooruses endale paaril korral tekitanud ja tuleb tunnistada, et see oli liiga ebameeldiv, et seda kõike uuesti proovida. Pealegi, ma armastan elu. Mis siis, et viimasel ajal tundub, et see armastus justkui on ühepoolne. Aga küll läheb paremaks. Peab lihtsalt minema.

Praegu lohutan ja innustan ma end kõige rohkem sellega, et tegelikult on mul veel vastu vaja pidada ainult paar kuud. Siis läheb sisuliselt üleöö palju paremaks. Loomulikult ei saa ma siis kõike korda, aga ma saan vähemalt tagasi joonele, tagasi sinna, kus ma saan oma kohustustega kenasti hakkama. Siis jääbki vaid uskuda, et enam mingeid vigu sisse ei lipsa, asjatuid riske ei võta ja saan lihtsalt rutiinse töö ja vaevaga tõotatud maale ehk siis võlavabadusse. See sõna ise kõlab minu jaoks nii ebareaalselt, et selle mõtte ja unistusega olekski hea see postitus praegu lõpetada.

Ma sain oma esimese laenulepingu ülesütlemise avalduse...

Kui pikalt mingi teema sees pusida, siis võib juhtuda igasuguseid asju. Võib minna paremini ja võib minna halvemini. Mina olen tänaseks oma muredehunnikuga üritanud üle 5 aasta võidelda. Ning eile saabus siis lõpuks see päev, mil mu postkasti tuli esimene kiri, mille sisu oli "laenulepingu ülesütlemise avaldus". Selle kirja sisu on üsna karm ja lakooniline. Kui 5. veebruariks kogu laenusummat neile tagasi ei maksa, siis lubavad nad mu anda nii kohtusse, inkassosse kui ka üldse minu suhtes pankrotiavalduse esitada. See kiri tõi mind hetkega maa peale ja ilmselt veidi ka otsapidi maa alla. Nüüd olen siis mina ka tõeliseks võlglaseks saamas. Ausalt öeldes oli šokk üsna suur ja tegelikult pole see ärevus siiani kuskile läinud. Eks ole näha, kas nüüd järgneb sellele kõigele eksponentsiaalselt kiirenev allakäik või suudan mingit viisi ikkagi veel olukorral sarvist kinni haarata.

Nii palju kui ma erinevate inimestega suhelnud olen, siis suures plaanis on ilmselt tegemist siiski osalise blufiga. Eeldatavasti antakse mu nõue koos igasuguste lisakuludega lihtsalt inkassole üle. Ning eks siis ole näha, mis edasi saab.

Selle kõige peale võib muidugi tekkida küsimus, et kuidas selline asi üldse lõpuks juhtuda sai? Kahjuks on põhjus üsna proosaline. Ma olin lihtsalt piisavalt lohakas ja ei suutnud enam täie keskendumisega oma Exceli tabelit täita. Ise süüdi loomulikult. Väga tõsine ja korralik õppetund. Seejuures on olukord hetkel selline, et kui ma hakkaksin praegu iga hinna eest seda lepingut siiski päästma (sest noh, aega on ju peaaegu terve kuu veel), siis ilmselt satuksid ohtu ka teisedki lepingud, sest igasugune tasakaal läheks paigast ära. Kuna aga kõik see info on minu jaoks veel väga värske, siis ega ma ei tea, mida edasi teha. Ma küll suhtlesin selle laenuandjaga eile ja sain niiöelda lisatähtaja, aga selleks peaksin kõik 3 osamakset homseks ära maksma. Ning seda raha mul kahjuks ei ole ja pole ka kuskilt võtta.

Praegu ei tahagi ausalt öeldes rohkem mitte midagi siia kirjutada.

Hing ja vaim ei suuda loobuda, isegi kui mõistus seda aegajalt teeb

Niisiis. Järjekordne aasta on läbi saanud ja uus alanud. Peagi saab 5 aastat sellest hetkest, mil ma endale lõplikult tunnistasin, et ma olen omadega tuksis. Ja oi, kuidas ma tol hetkel alahindasin selle paranemise teekonna raskust ja pikkust. Võibolla oleksin kohe alla andnud, kui siis oleksin teadnud, kui vaevaline ja raske see kõik saab olema. Kuigi ega ma täpselt ei tea, mida see alla andmine sellises olukorras üldse tähendanud olekski. Sest noh, kokkuvõttes tahab ju elu elamist, lapsed kasvatamist, pere hoolitsemist ja kodu säilitamist. Isegi siis, kui tegelikult on väga raske kainet mõistust säilitada.

Kas ma oleks üldse saanud midagigi teisiti teha nende aastate jooksul? Loomulikult oleksin, aga kuna eelnev kogemus puudus, siis lõppude lõpuks on see kõik olnud üks paras katse-eksitus meetodi rakendamine. Seega igasugused eksimused on juba eos sellesse sisse kirjutatud. Ning muidugi ei osanud või ei julenud ma õigetel hetkedel ka abi otsida. Sest koguaeg on häbitunne kuklas tiksumas. Kahtlemata olen ma selle aja jooksul bioloogilises mõttes oluliselt rohkem vananenud kui need 5 aastat. Kahtlemata olen ma end ja oma elu tohutult palju läbi põletanud. Mitte ükski inimene ei tohiks selliseid asju endale teha. Ka praegu, siin neid ridu kirjutades, mul käed värisevad ja silmad kisuvad niiskeks. Kuradima raske on.

Päris tihti küsin ma endalt, et kas see kõik on kuidagi õiglane, et ma oma elu niimoodi ära rikkusin. Ning lõpuks pean ikkagi tõdema, et küllap on. Sest selle jama keetsin ma ju ikkagi endale ise kokku. Me võime siin ju targutada, et see kõik on haigus ja see ei allu sõltlase kontrollile ning mida kõike veel. Aga lõppude lõpuks tegin ma ju ise need valikud, kui otsustasin sellest kõigest vaikida ja ise sellega hakkama saada. Kuskilt artiklist jäi silma päris kuldne lause: "Vaimse tervise mured on samasugused tervisemured nagu luumurrud või infarktid, aga ometigi ei proovi me luumurdu kuidagi ise ravida. Miks siis ometigi väga tihti üritame seda vaimse tervise probleemidega?" Kahjuks mina neid vastuseid ei tea. Tundub, et meisse (vähemalt minusse) on sisse kodeeritud, et abi otsimine on kuidagi nõrkuse tunnus. Lõppude lõpuks ma muidugi ju abi otsisin, aga ilmselgelt liiga hilja. Sellele kõigele mõtlemine teeb mind ääretult kurvaks ja nukraks.

Mu viimase postituse alla kirjutas üks lugeja päris mõtlema panevad read: "Minu arust on raske võlgadega inimestel kellel on kaotada auto või maja/korter." Tuleb tunnistada, et siin kehtib ilmselt see vana tõde, et kõige rohkem saab haiget teha neile, kellel on mida kaotada. Kui inimene on juba niigi kõik kaotanud või pole tal olnudki midagi või kedagi kaotada, siis on see olukord vaimselt ka ilmselt lihtsam. Minu hing ja vaim ei suuda loobuda, alla anda, isegi kui mõistus seda aegajalt teeb. Ning nii ma siis tõmblengi lootusetuse ja (vale)lootuste keeristes.

Minu loo puhul ei ole juba ammu enam küsimus hasartmängudes. Küsimus on tagajärgedes. Aga samas olen ma aru saanud, et kuigi mu ümber on mõned inimesed, kes kogu hingest tunnevad mulle kaasa, siis ega sellist täielikku mõistmist on pigem vähe (paar inimest mul siiski virtuaalmaailmas on, kes ise ka mängurlusega kokku puutunud), sest kogu see temaatika on nii spetsiifiline ja tavainimesele adumatu. Ma käisin küll kunagi psühholoogi juures nendel teemadel rääkimas ja see kindlasti oligi vajalik ning oluline, aga paraku oli tegemist siiski inimesega, kes ise sellest teemast palju ei teadnud. Ilmselt tunnen ma puudust näost näkku suhtlusest kogu sellel mängurluse teemal. Et saaksin ilma piirideta kõik hingelt ära rääkida ja et mu vestluspartner oskaks õigeid küsimusi küsida, mis mind avaks. Võibolla oleks see midagi sellist, mis mind hingeliselt parandaks. Selle kõige juures on ääretult oluline, et see kõik toimuks hinnangutevabalt.

Üks omaette fenomen on tegelikult inimese võimekus olukordadega kohaneda ja seda kõike enda jaoks oluliselt ilusamaks mõelda. Ja kui keegi ei küsi ka, kuidas siis päriselt läheb, siis jäädki oma mulli kinni ja usudki lõpuks seda. Tsiteerin siinkohal kunagist menuseriaali "Chernobyl": "What is the cost of lies? It's not that we'll mistake them for the truth. The real danger is that if we hear enough lies, then we no longer recognize the truth at all." Kusjuures, tihtipeale räägin ma oma asjaolud ilusamaks ka neile inimestele, kes mind aitavad või on aidanud. Sest tahaksin vastu anda seda positiivset energiat, et sellest abist on tõesti kasu olnud. See kõik on nii veider inimloomuse eripära, et mu mõistus sellest väga hästi enam aru ei saa.