reede, mai 24, 2024

Keni maksejõuetuse postituse järelkajad, 1. osa

Nagu arvata võis, tõi Keni maksejõuetuse postitus päris palju vastukaja. Oli nii imestamist, kaasa elamist kui ka päris mitmeid lisaküsimusi saatusekaaslastelt. Kõiki kirjavahetusi ei hakka siia välja tooma, aga mõned huvitavamad detailid ja eripärad prooviksin siiski lahti harutada.


Alustuseks Maria reaktsioon.
"Lugesin Keni postitust. Kas ma saan õigesti aru, et ta taotleb võlgade ümberkujundamist ja menetluse ajal ei saa ta internetipanka kasutada? Või soovib ikkagi pankrotti? Ma olen imestunud, et talle see limiit kohe pandi. Väga imestunud! Ma tahaks teada, kuidas usaldusisik seda põhjendab, et ta menetluse ajaks kõik blokki paneb, kui kohus pole veel otsust langetanud."

Edastasin need mõtted ka Kenile.
Tema vastus oli järgmine:
"Mu usaldusisik on pankrotihaldur ja see asi liigubki eraisiku pankroti suunas. Ta järgis ilmselt endale harjumuspärast protsessi. Mulle midagi ei põhjendanud piirangute osas. Ta küsis minu käest asju, mis olid juba maksejõuetusavalduses kirjas. Teabenõudes oleksin pidanud mitut asja kontoväljavõttelt kontrollima, aga pangakontoris öeldi, et neil pole õigust seda mulle väljastada. Kui kohtumine oli, võttis ette valge paberi ja küsis uuesti asju, mille teabenõudega olin talle juba saatnud. Ajasin kellaajad sassi ja ilmusin kohtumisele 2 tundi varem. Tal oli aega minuga pool tundi rääkida, aga kohtule kirjutas aruandes, et vestlesime tund aega. Tema vara- ja võlanimekirja ning seisukohad käskis koheselt allkirjastada, kuigi seal oli palju pisivigu. Põhjalikkusega tema tegevus just silma ei paistnud. Näiteks pangakontoris oli korduvalt segadust sellega, et kõrvuti olid laused lubada 1093€ kasutamine ja siis et deebetkaardiga lubatud sularaha väljavõtmine."

Paslik siinkohal märkida, et Marial endal oli sel kevadel samamoodi sarnane menetlus (tänaseks juba lõppenud, aga sellest pikemalt järgmistes postitustes) ja temal usaldisiku poolt eraldi mingeid piiranguid ei seatud. Tema ainsateks piiranguteks olid 1500-eurone igakuine kasutuspiirang ja isiklikule autole seatud keelumärge kohtutäituri poolt (erinevalt Kenist jõudsid Marial osad nõuded juba kohtusse ja täiturite kätte - Kenil polnud tegelikult mitte ükski laenuleping veel isegi üles öeldud, ta oli ise aktiivne ja püüdis oma probleemide eskaleerumist ennetada). Ei olnud Marial ka mitte mingeid piiranguid internetipanga kasutamisel ja ka pangakaardid kehtisid.

Sisuliselt saab siit järeldada päris mitu asja - esiteks on see natuke nagu loterii, kus võlglasele kohtu poolt määratud usaldusisik on nagu "jumal". Nii nagu tema ütleb, nii on. Kurb on siin muidugi ka see, et ega reeglina võlglane ei tea ega oskagi vastu vaielda. Lepib sellega, mis öeldakse. Ning olgem ausad - tegelikkuses on võlglane selleks hetkeks omadega vaimselt täiesti läbi ka, seega ei jaksagi enam mingite õiguste eest võidelda. Usaldusisiku jaoks on see aga lihtsalt üks rahateenimise viis.

Ken ise võttis olukorra kokku niimoodi:
"Ega mul pole aimugi, mis on lubatud ja mis mitte, sest nii füüsilise isiku maksejõuetuse seadusest kui ka pankrotiseadusest on väga keeruline seda välja lugeda. Üldiselt kõik, mis pole keelatud, on lubatud ja usaldusisik toimetabki oma suva järgi. Kuna kohtunik manitses usaldusisikuga igakülgset koostööd tegema, siis ei ole endal pädevust millelegi vastu vaielda. Ja seesama hirmunud võlgnik oma allaheitliku meelega käitubki seatud juhiste järgi. Vastu vaidlemine ja rohkete küsimuste esitamine pikendab vaid protsessi. Liiatigi usaldusisiku tasu on ju võlgniku maksta, seega mida rohkem pärin ja nurisen, seda rohkem maksan. Seadusega on neil lubatud küsida tunnitasuks kuni viiendik miinimumpalgast. Minu usaldusisikul oli see niigi “odav” 66€ pluss käibemaks. Lisaks juristi palgata pole raha ja tuttavate juristide poole teema delikaatsuse tõttu ja konfidentsiaalsuse säilitamiseks ei hakka pöörduma. Praegu olen ootel. Kui otsustan tulevasel istungil eraisiku pankroti ja võlgadest vabastamise menetluse kasuks, nagu usaldusisik soovitas, läheb määramatus veel suuremaks. Tulevaseks võimalikuks pankrotihalduri tasuks vahendite jätkumine tehakse esmajoones kindlaks ja kui selleks ei jätku, ei kuulutata pankrotti välja ja menetlus lõppeb raugemisega, mida iganes see tähendab. Siiani ei tea, kas koduelektroonikat, raamatuid ja legosid, mis justkui raskesti realiseeritav vara on, hakataks oksjoni korras maha müüma. Kui jah, siis olen valmis ka 5 aastat (usaldusisik viitas sellele perioodile kui kehtivale kohtupraktikale) 580€ kuus maksma, et minu jaoks kõige armsamatest asjadest, mida raamatud (paljud pühendusega või mingi elusündmuse tähistamist kandva sentimentaalse väärtusega) mulle on. Selliseid asju kohtumäärustest välja ei loe."

Kuigi ma algselt plaanisin siia postitusse lisada veel paar mõttevahetust erinevate osapoolte vahel, siis kuna see postitus siin venis piisavalt pikaks, siis jätkaksin ülejäänud detailidega juba eraldi kirjatükis. Usun, et alustuseks on siingi päris palju mõtteainet.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar