Väsimusest, heast unest ja sõltuvusfaasidest

Kui inimene on väsinud, siis laias laastus on kaks võimalust end turgutada ja tagasi töövormi ajada - manustada ohtralt kofeiini-tauriini või muid ergutusaineid või minna lihtsalt pikali ja teha üks korralik uinak või lausa uni. Loomulikult ei ole küsimustki, kumb neist variantidest see jätkusuutlikum ja tervislik on. Hea ja korralik uni pidavat olema sisuliselt kogu kvaliteetse elu aluseks. Ning pikas plaanis see ju ilmselgelt nii ka on. Paraku ei saa meie kiire elutempo juures seda alati endale lubada ja nii me vaikselt pingeolukordades ennast läbi põletamegi. Tekitades endale päevast päeva väsimusvõlga. Umbes nii nagu hasartmängur, kes mängib selleks, et võita ja võlgadest vabaneda, aga tegelikult selle käigus hoopis suurendab neid võlgasid.
Üks blogilugeja saatis mulle ühe hästi hea ja detailse ülevaate mängusõltlaseks kujunemise faasidest. Tahaksin seda siinkohal ka teiega jagada.
Psühhiaater Robert L. Custer kirjeldab patoloogilise hasartmängimise erinevaid faase täieliku sõltuvuse kujunemiseni:
Võidu faasis tundub mängimine põnev ja mängija jaoks on olulisem võitmine kui võidusumma suurus. Võidud tekitavad õnnestumise- ja kontrollitunde ning toidavad fantaasiaid võiduseeriate jätkumisest: “See juhtus eile õhtul, miks ei võiks see juhtuda ka edaspidi ja anda mulle 10 korda, 100 korda nii palju raha?”. Tasapisi saab mängimisest valdav meelelahutus ning ümbritsev elu kaotab mänguri jaoks tähtsuse. Optimism ja reaalsusele mittevastavad kujutlused võimalusest kerge vaevaga raha saada pimestavad, mängimisega kaasnev hasart ja põnevus viivad panuste suurendamisele.
Kaotuse faasis viib võitmatuse illusioon panuste pidevale suurendamisele. Kaotust tõlgendatakse isikliku ebaõnnestumisena ning panustatud raha tagasi võitmiseks ja enesetunde taastamiseks jätkatakse mängimist (taas kaotades). Mõeldakse üha enam mängimisele, otsitakse erinevaid raha saamise võimalusi. Sageli ei suudeta laenatud raha tagasi maksta, kuid usutakse endiselt, et on võimalik „kaotatu tagasi teha, kui ainult õnn pöördub!” Mängur valetab perekonnale ja sõpradele, on rahutu, ärritunud ja endasse tõmbunud. Vähehaaval jõuab ta äratundmisele, et ei suuda mängimist lõpetada ka seda tõsiselt soovides ja teda valdab mängimise üle kontrolli kaotamise tunne.

Meeleheite faasis puudub mänguril kontroll mängimise üle ning ta on täielikult haaratud mängimise nõiaringi. Võlad kuhjuvad, elu keerleb mängimiseks vajaliku raha hankimise ümber kuni õigusvastaste tegudeni. Perekonnas ja tööl on kaotatud usaldus, kuid mängur usub endiselt, et tal hakkab varsti vedama. Kui seda ei juhtu, süveneb meeleheide veelgi kuni depressiooni tekkimiseni. Meeleheite faasi iseloomustavad lootusetuse tunne, emotsionaalne kokkuvarisemine, alkoholi ja/või muude uimastite kuritarvitamine, enesetapumõtted ja -katsed.

Kui mõtlen kõigile nendele enda läbielamistele, kui mõtlen kasvõi "Deemonid" filmi peale, siis pean tõdema, et täpselt nii see kõik ongi. Tagasi tulles selle postituse alguse juurde, siis mängusõltlane lihtsalt lahmibki endale muudkui seda kohvi ja energiajooki sisse selleks, et ärkvel püsida. Selleks, et elus oleks mingigi mõte, vajab ta uusi doose, uusi panuseid. Ta ei puhka. Hommikul ärgates on esimene mõte, kuidas küll õhtul rahaline seis jäi. Ja enne uinumist on viimane mõte, et peaks äkki veel ühe panuse või keerutuse tegema. Kogu elu sisuliselt keerlebki mängimise ja raha ümber. Korralikust unest ei ole siin enam ammu juttu.

Tajun, et viimasel ajal on mu postitused kuidagi liiga palju selle sõltuvuse poole kaldu läinud ja võlgnevuste teema kui selline natuke tahaplaanile jäänud. Oma osa selles ongi tegelikult ka sellel eelmainitud filmil, mis mind taaskord sellele kõigele mõtlema on pannud ja tundub, et tänaseks on sellest mängijakarjäärist juba nii palju möödas (peagi saab aasta täis), et olen valmis end analüüsima. Kusjuures küsisin ka paari saatusekaaslase või kaasmänguri käest, et kuidas nemad sellesse filmi suhtusid ja üks neist vastas selliselt: "Deemonite filmi ma ei saanud vaadata juba siis kui ta teles oli. Algust vaatasin. Mul hakkas nii vastik, päris paha kohe. Teades, missuguse jama ma tänu sellele ise kokku keeranud olen, siis ei suutnud vaadata. Päris füüsiliselt halb hakkas." Seega, võibolla ongi see film omamoodi tähis mängusõltlase elus - kui suudad juba vaadata, oled mingi etapi oma paranemises läbinud.

Kokkuvõttes tahan öelda, et puhake rohkem ja jooge vähem kohvi :)