Kui ma septembri alguses oma blogi pidama hakkasin, siis ei olnud Eestis mitte ühtegi avalikku võlablogi sellisel kujul. Oli küll igasuguseid finantsblogisid ja ka juriidikablogisid, kus asjatundjad-spetsialistid jagasid oma teadmisi nii võlgade kui ka muude menetluste kohta. Aga need olid pigem sellised juhised. Mina aga otsisin just ennekõike päris inimeste pärislugusid. Päris kogemusi, kust leida tuge ja mõistmist. Sest olgem ausad, finantsmaailmas tugev inimene võib ju nõu anda ja juriidlistes küsimustes saab mõni seadusi tundev inimene suuna kätte anda, aga reaalselt need inimesed vaimsel tasandil ei tunneta neid probleeme, sest enamasti isiklik kogemus puudub. Aga just vaimne pool on see, mille all võlglane ennekõike kannatab. Kõrvalseisja või mõni muu kolmas isik ei mõista neid olukordi ja pigem hakkab õpetama ja teatud määral ka hukka mõistma. "Kuidas sa küll niimoodi üldse said käituda, mis sul arus oli...ja ega sul nüüd muud võimalust polegi, kui müü oma kodu maha ja alusta oma elu uuesti otsast peale..." Aga need ei ole laused, mida võlglane kuulda tahab...need laused viivad lõpuks pigem veelgi suuremasse eneseisolatsiooni ja tekitavad lootusetust veelgi juurde. Kõige aluseks selles seisundis on tegelikult piinlikkus, häbitunne, eneseväärikuse kadumine...
Aga mul on hästi hea meel, et tänaseks on neid blogijaid juba päris mitu. Lisaks on mul hästi hea meel, et ma olen leidnud endale nii meeletult palju kirjasõpru. Sisuliselt on hakanud moodustama võlglaste kommuun, mis tegelikult kõlab justkui väga halvasti. Aga uskuge mind - reaalselt loevad selliseid blogisid ja kirjutavad kirju ja oma lugusid ikkagi inimesed, kes ei põgene selle probleemi eest. Me oleme väärt uut võimalust ja teineteise tuge sellest kõigest välja tulemisel, sest see on meie siiras soov.
Ilmselt on suurem osa minu blogi lugejatest juba tuttavad ka AMOV-blogijaga (AMOV ehk "Appi, ma olen võlglane!" - selle blogi autoriga kooskõlastatud lühend). See traagiliste elukeerdkäikudega neiu näitab oma blogis ääretult tugevat vaimujõudu. Kõike seda, kuidas olles langenud totaalse vaimse terrori ohvriks oma elukaaslase poolt, suutis ta lõpuks need mustrid murda. Kaasavaraks sai muidugi küll meeletud võlad, mida ta ise ei võtnud, aga ta tuleb sellest kõigest välja! Soovitan tema tegemistel ja postitustel kindlasti silm peal hoida.
Aga nüüd on minuni jõudnud info ka järgmise võlablogija kohta. Või noh, ma ise natuke soovitasin ka tal sellega alustada. Kirjavahetus selle noormehega (ma eeldan, et ta on noormees...täpset vanust ma tegelikult ei tea) algas juba 10. novembril, kui ta mulle esimese kirja kirjutas. Tänaseks on neid kirju juba julgelt üle 100 omavahel vahetatud. Ja nagu reaalselt tema blogist näha, siis oma mõtteid hakkas ta kirja panema 1. detsembril. Aga, mis siin ikka pikalt rohkem rääkida - blogi aadressiks on https://kahvolgu.blogspot.com/ Soovitan pilgu peale visata.
Igal juhul julgustan kõiki saatusekaaslasi oma mõtteid jagama, kirju kirjutama. See aitab mõtteid koondada ja nagu mu psühholoog kunagi mulle ütles "selliselt saab oma pea neist tühjemaks, sest mõtted on ära vormistatud". Minu jaoks on see tänaseks praktiliselt juba nagu vaimne rituaal. Ja see tunne, et ma ei ole oma mures üksi ja meid on palju, on omamoodi kurb, aga samas ka julgustav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar