Oravad rattas

"Jah, sinus on oravat!" ütleb ühe kunagise valitsuserakonna värskeim hüüdlause. Ühel oraval sai sel nädalal aga rattas olemises küllalt ja lahkus vähemalt mõneks ajaks poliitikast. Mis seal salata, oravana ratta mõju all olemine on pikas plaanis üsna kurnav. Usun, et sarnast tunnet tunnevad ka kõik need, kes võlakoorma all ägavad. See on seisund, kus ainus võimalus ellujäämiseks ongi tõesti oravana rattas ringi joosta, sisuliselt ilma igasuguse puhkepausita.

Ületunnid, lisatööd, suuremad koormused, vähenenud ja kontrollitud eelarve. Need kõik iseloomustavad seda olukorda. Sisuliselt ei saa endale hingetõmbepause lubada, sest iga sent on arvel. Vähemalt nii kaua kui ei ole veel jõutud väljapäästmatusse olukorda. Ei tahaks ju näiteks aasta pärast tunnistada endale, et oleks saanud paremini, oleks võinud rohkem pingutada. Kui anda endast iga päev kasvõi 1% rohkem kui tavapäraselt, siis aja jooksul peaks see üsna häid tulemusi andma. Kui vaid vaim vastu peaks ja kui vaid suudaks õigel hetkel telefoni võtta ja laenuandjatele õigeid sõnumeid anda.

Loomulikult võiks ju ka alla anda ja lihtsalt sellest rattast välja astuda ja lastal asjadel täiesti omasoodu minna. Nagu mult üks sõber sel nädalal poolirooniliselt küsis: "Aga mis sul siis lõpuks kaotada on? Kodu, naine, laps, auto, kass, koer... lõpuks lased end pankrotti ja teed restardi. Mis on see lootus, mis paneb sind uskuma, et sa aasta pärast paremas seisus oled, kui praegu?" Karm tõde, aga ilmselt nii ongi. Ise jääksin ma ju endale ikka alles. Kokkuvõttes peakski iga inimese, iga orava elu algama temast endast. 

Aga kas mu hing tegelikult ka seda kõike üle elaks? Need kaotused, mida sõber mainis, on ju vägagi märkimisväärsed. Neist toibumine ei ole nii lihtne.

Ehk siis kokkuvõttes ei jäägi mul hetkel muud üle, kui lihtsalt oravana rattas edasi joosta, pingutada. Teha kõik, et neid kaotusi ei tuleks.