Lõõgastus

Hakkasin täna mõtlema sellise seisundi peale nagu lõõgastus. Kahjuks ma ei mäleta enam seda emotsioonigi, mida toob endaga kaasa olukord, kui hinges on kergus. Kui muresid justkui polegi. Üldiselt ju öeldaksegi, et õnn on see, kui üks mure on lahendatud ja uut pole veel peale tulnud. 

Kui aga üks suurem mure saadab sind nädalate ja kuude viisi, siis õnnehetke justkui ei saabugi. Loomulikult ei ole see asi nii hull ka tegelikult. Loomulikult olen minagi end selle perioodi jooksul end õnnelikuna tundnud, naeratanud, rõõmustanud, vaimustunud millestki positiivsest. 

Need on hetked, mis pakuvad hingerahu, kasvõi hetkeks. Olgu see siis korvpallisaalis hea viske üle rõõmustamine või koos pojaga uute sõnade õppimine. Ilma nende hetkedeta oleks see elu ikka kuradima raske. Et mitte öelda võimatu.

Aga vaatamata sellele ei ole ma juba ammu tundnud lõõgastust näiteks tööle minnes. Teatud äng ja hingeraskus on alati rõhumas. Teate ju küll seda emotsiooni, mida pakub klassikaline Eesti mängufilm näiteks. Kohati pakub huumorit, kohati headust, aga mingi morbiidsus peab ka ikka sees olema.

Eile õhtul peatasin oma televalikus spordiprogrammide paketid. Ma vajan rohkem tegevusi, mis pole seotud tugitoolispordiga. Rohkem aktiivsust, rohkem lastega tegelemist, rohkem pärissporti näiteks. Eemale sellest, mis mind siia auku on tirinud. Isegi imestan, et alles nüüd selle otsuseni jõudsin. Aga eks inimene õpib ja areneb iga päev. Proovin uusi lahendusi, et tunda taas lõõgastust. Head ööd!