Tõenäoliselt olen ma viimastel päevadel nii endale kui ka Sulle, kallis blogi lugeja, jätnud mulje, justkui oleks mul kõik kontrolli all. Häid uudiseid tuleb uksest ja aknast, plaan on paigas. Varsti võtame kõik need pahad laenuandjad vahele ja teeme nad kohtus pihuks ja põrmuks! Tegelikkus on siiski sellest kaugel...
Eile näitas TV3 oma uudisteprogrammis videot, kus üks meie tippujuja kaotas vee all ujudes teadvuse. See oli üsna kole ja hirmuäratav vaatepilt. Tal oli kõik kontrolli all, kõik oli hästi, uus rekord silmapiiril, kuniks... Täielik blackout. Õnneks olid abilised kohe kohal, tehti kiired ja vajalikud protseduurid ja toodi mees teadvusele tagasi.
Aga just see videoklipp pani mind mõtlema, kui kiiresti võivad asjad käest minna. Sest me lihtsalt ei ole võimelised kõiki olukordi ette nägema, kõiki asjaolusid lõpuni kontrollima.
Ma võin siin küll ju oma olukorraski plaane teha, ennast rahustades endale sisendades, et kõik on paigas, hoia vaid distsipliini, tööta kõvasti ja küll kõik laheneb. Aga tegelikult puuduvad igasugusedki garantiid, et asjad korda saavad. Tegelikult on mu ees laiutav probleem hiiglaslik. Ma ei ole finantsinimene ja ma ei ole ka juura teadmistega. Ma ei suudaks iialgi ju tegelikult kuskil kohtus võidelda kogenud laenuhaidega. Nad närivad mu puruks, kui tahavad. Jah, ma võin siin mingeid väikeseid võite ju saavutada selle viivisemäära ebaseaduslikkusega, aga see moodustab tegelikkuses siiski vaid kaduvväikse osa mu koguvõlast.
Mu lähimate aastate eesmärk ei ole võlgadest lahti saada. See lihtsalt ei ole realistlik. See ei ole reaalne isegi pensionisamba rahadega. Mu eesmärk on jõuda olukorda, kus sissetulekud hakkaksid taas ületama kohustusi. Alles siis taastub enamvähem normaalne elurütm. Alles siis võib juhtuda, et ma ei kuku Martin Allikvee moodi ootamatult kokku ja ma ei kaota teadvust. Võitlus jätkub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar