Psühholoogi soovitusel alustasin alates eilsest siis oma blogiga seotud tegevuste korrastamist ja ajalist jaotust konkreetsetele kellaaegadele. Ja pean ütlema, et see eilne õhtu oli ikka päris raske. Hingamisharjutusi tuli ikka päris tihedalt teha, et mitte vanade harjumuste manu kukkuda.
Ühesõnaga, eile kell 17:58 vaatasin siis viimased seisud üle - blogi külastused, kommentaarid, kirjad. Isegi seda vaatasin, kas äkki vahepeal mõni sent on mulle reklaamidega klikitud (mäletate ju küll SEDA postitust) - natuke isegi oli. Ja pärast seda püüdsin iga hinna eest vältida kõike seda infot, mis puudutab mu olukorda. Teadsin, et täna hommikul kell 8 vaatan taas. Tuleb endale lihtsalt sisendada, et vahepealsete tundide jooksul ei juhtu niiehknaa midagi revolutsioonilist. Ma ei pea igale sündmusele sekunditega reageerima.
Aga jah, tundsin aegajalt, kuidas kuumad lained käisid üle kogu keha. Tõelised võõrutusnähud. Meenus kunagine Hollywoodi klassika (The Man with the Golden Arm), kus Frank Sinatra kehastatud narkomaan võitleb kogu öö meeletute värinate ja meeleheitehoodega. Ta lihtsalt peab oma mõnuaine kätte saama! Sama tundsin ka mina. Aga sarnaselt Frankile pidasin ka mina lõpuni vastu ja libastumist endale ei lubanud. Loodetavasti läheb see kõik edaspidi lihtsamaks.
Ma tean, et see kõik on hädavajalik mu teekonnal. Ma ei saa ennast läbi põletada. Ma ei saa endale lubada vaimseid ärakukkumisi. See olukord nõuab meeletut enesedistsipliini ja kontrolli. Ja ma saan sellega hakkama, ma tean seda. Võitlus jätkub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar