Tänuvõlast ja kaitseinglist

Veel üsna hiljuti olin ma kindlal veendumusel, et kui ma oleksin oma sõltuvuse "hiilgeaegadel" blogi pidanud, siis oleks sellest ikka üks põnev ja emotsionaalne lugemine saanud. Olles nüüdseks aga mõned kuud taaskord parajas emotsionaalses madalseisus, siis pean tõdema, et tegelikult poleks ma tol ajal ilmselt mitte midagi suutnud kirjutada. Selle kõige sees hulpides on vaimne seisund lihtsalt nii tuksis, et lihtsalt ei jaksa end täiel määral kokku võtta. Ning uskuge mind - ega see asjalike postituste kokku kirjutamine ei ole mingi lihtne ülesanne. Et mõtteid justkui oleks ja on ka asju ka millest kirjutada, aga kogu selle värgi kokku vormistamine on tegelikult üsna palju energiat nõudev. Eriti, kui tahaks, et see kõik loetav ja huvitav ka oleks. Ning lõpuks kuhjub see kõik kuidagi üsna kiiresti mingiks eksponentsiaalseks vaimsete tõrgete lumepalliks.

Vahel tahaks lihtsalt kogu kõrist karjuda, et kurat, andke mu igav ja rutiinne argipäev tagasi! Ma ei taha ja ei jaksa enam nende rahajamadega tegeleda. Ma ei taha enam iga päev rahast ja võlgadest mõelda. Paraku aga tuleb seda teha ja edasi pusida. Sest ise need koormad ära ei kao.

Omaette fenomen mu peas on tänaseks ka igasuguste haledate mõtete labürint. Seejuures on mul siiani hingel see, kui mu blogi algusaegadel mind Delfi kommentaariumis "osavaks manipulaatoriks" nimetati. Ma ei julge justkui enam oma muresid täies mahus ja senise detailsusega kurta, kartes, et sellega võin põhjustada olukordi, kus ma nagu kasutaksin inimeste headust ära. Sest mulle tullakse appi. Ma olen terve elu elanud teadmisega, et suures plaanis tuleks oma jamadega ise hakkama saada. Ma ei ole kunagi olnud väga osav abi paluja. Isegi, kui seda oleks väga vaja olnud. Seda enam, et tegelikult olen ma ju ikkagi see meie ühiskonna pigem põlatud "kõrgepalgaline". Miks mind üldse keegi aitama peaks?

Nende blogiaastate jooksul on mind korduvalt aidatud. Ja mitte vähe. Ning loomulikult olen ma nendele inimestele ülimalt tänulik. Aga see kõik on minus ka omajagu kohmetust tekitanud. Sest ma tunnen, et ma lihtsalt pole seda kõike ära teeninud. Ma ei oska oma tänu tegelikult enda hinge jaoks piisavalt väljendada ja see tekitab minus omakorda teatavaid süümepiinu. Tahaks juba kiiremini oma august välja ronida ja näidata teile kõigile, kui väga see mulle tähendanud on. Kahjuks ongi hetkel kuidagi see asi niimoodi kokku kuhjunud, et kuna ma olen omadega ummikus, siis puudub mul praegu ka võimekus midagi enda poolt vastu anda. Lisaks rahavõlglaseks olemisele olen ma tänaseks ka tänuvõlglane.

Kõige väärtuslikum valuuta, mis mul täna on, on mu töökoht. Just see on see, mis annab mulle lootust. Ma sain hiljuti ka palgatõusu. Taaskord detailidesse ei lasku, aga seda saan faktina välja tuua, et mu tänane töötasu on 2 korda suurem kui selle blogiga alustades. Kas ma oleksin ilma oma jamadeta sellise numbrini üldse jõudnud? Kas ilma selleta ma oleksin oma mugavustsoonist üldse viitsinud välja ronima hakata? Kahtlen sügavalt. Seega, selles mõttes olen ma sellele kõigele tänulik muidugi. Ja no kui ükskord kõik need võlad tasutud saavad, siis peaks mind päris hea ja jõukas elu ees ootama. Iseasi muidugi mitu korda ma selleks ajaks end läbi olen stressanud, depressioonitanud või põletanud. Aga ühel ilusal päeval on kõik taaskord hästi, ma tean seda. Ja siis ma tahan kindlasti ka oma tänuvõlad klaaritud saada, mis mu hinges ootamas.

Teate - mul on tegelikult ka oma kaitseingel olemas. Ta on inimene, kes pole mind iialgi näinud. Aga ta on üks vähestest, kes teab mu nime. Ta on mulle algusest peale siin kaasa elanud. Kuigi alguses pöördus ta minu poole üldsegi enda lähedastega seotud loo pärast ning küsis nõu. Ja sellest ajast saadik me suhtlema olemegi jäänud. Ta on inimene, kes oskab mu postitusi analüüsida sellisel moel, et leiab sealt mõtteid, mida ma isegi pole sinna kirja pannud. Kohati isegi mõtteid, mida ma pole mõelnud. Aga ometigi on need tõesed ja reaalsed minu emotsioonid, mida pole ma ise osanud märgatagi. Ta teab mu lugu ja teab ka mu perekonna lugu. Ja ta hoolib, väga. Mis siis, et ikkagi ju võõras. Ning seda kõike ei ole võimalik sõnadega enam ammugi väljendada, kui oluline ja tähtis see kõik mulle on. Aitäh sulle, kallis inimene. See tänuvõlg on suur. 

Tasa ja targu - iga päev natuke paremini

"Meie kõigi elus on madalpunktid, mille seedimiseks või ütleme siis nii - talumiseks - on vaja kõrgpunkte. Elu tipphetki, millest teha pilte või jätta mällu magustuline sooritusvalu. Uskudes ja lootes, et see, mis ees ootab, on edasiminekut väärt." Just selliste sõnadega tahan ma tänast mõtisklust alustada. Need ei ole minu enda sõnad, need pärinevad värskest reisisaatest "ehh, uhhuduur 6". See saatesari on minu jaoks kõik need hooajad olnud tõeline nauding, rahuliku kulgemise etalon. Eks nad liiklevad ju jalgratastega, selle tõttu ilmselt ka tempo kohe palju aeglasem kui auto või lennukiga. Aga kõik need valitud riigid, see loodus, vägevalt kirju reisiseltskond, meeldiv kulgemise kiirus ja sinna lisaks kirsina tordil need mõnusad filosoofilised mõtteterad (autoriks Mart Kuusk ja esitlejaks Thea Luik) - lihtsalt ideaalne kooslus, minu tassike teed.

Minu madalseis muidugi kestab veel endiselt. Kahjuks või õnneks olen ma selline tavapärane keskealine Eesti mees, kes elus üsna palju läbi elanud, seega emotsioonid pigem on sellised vaoshoitud. Lisaks puuduvad vähemalt vaimse tervise osas vähimadki naiivsed ootused kiire paranemise suhtes. Ma tean, et see on väga pikk protsess. Ning teatud mõttes on see isegi hea. Aitab küll neist tõmblemistest ja liigoptimistlikest lootustest. Tasa ja targu, päev päeva järel. Iga päev hästi natuke paremini.

Olen siin oma viimaste postitustega oma lugejaid korralikult ehmatanud. Ma olen päris mitmeid murelikke kirju saanud ning eks uuritakse ka seda, et kas saaks mulle kuidagi toeks või abiks olla. Lisaks olen saanud tunnustust selle eest, et julgen ausalt rääkida ka nendest negatiivsetest emotsioonidest. Need tunnustused ja kaasa elamised on tegelikult minu jaoks täiesti hindamatu väärtusega. Aitäh kõigile, kes on võtnud vaevaks mulle kirjutada. Enamus teist tegelikult ei tea mu nimegi, pole iialgi kohtunud, ma olen teie jaoks ju täiesti suvaline võõras inimene. Aga ometigi te hoolite. See tekitab ebareaalselt häid emotsioone tegelikult ja annab jõudu ning energiat juurde, et selle kõigega edasi pusida.

Nagu mulle siin tegelikult ka mainitud on, siis ega iseenesest need asjad korda ei loksu, need esimesed rasked sammud tuleb ikkagi ise teha. Mis siis, et depressioonis inimene tahaks parima meelega niisama teki all peidus olla. Elu tahab elamist, ka depressioonis. Õnneks on mul ka siin siiski abilisi, kes mulle lisatõukeid annavad. Tööl olen ka taas oma ülesandeid endise tempoga lahendama hakanud ning saan järjest ka neile juurde märkida, et "tehtud". Eks selliste suuremate ülesannetega, mis pikemat püsivust ja keskendumist nõuavad, on veel veidi raske, aga küllap saan ka need taaskord paremaks. Samuti olen juba paaril korral end õue jalutama sundinud. Raske ju on, aga tore on ka. Teatud mõtted on praegu üks olulisemaid asju see, et ma oma taastumise juures siiski tasakaalu säilitaksin ja pingutama hakkamisega üle ei pingutaks.

Tagasi tulles selle postituse alguses oleva mõtte juurde, siis tegelikult on mul lähikuudel siiski ühtteist toredat ka oodata ja loota. Aga neist asjadest juba siis, kui kõik on paika loksunud ja vormistatud.

Ahjaa, ühest teemast veel. See on siis mu koostöökaaslaste lugude kajastamine. Või et kuidas neil üldse läheb? Tegelikult suhtlen ma mõlemaga blogiväliselt ikka edasi. Mariaga on need vestlused üsna põhjalikud, Keniga veidi põgusamad. Nad mõlemad hoiavad mind oma asjadega kursis. Mina ise olen lihtsalt siin veidi möku olnud ja pole suutnud neid asju postituseks kokku kirjutada. Nii palju võin siiski öelda, et üsna keerulised ajad on siiski neil mõlemal. Maria tegeleb suure hooga võlgade ümberkujundamisega (see on juba kohtu poolt menetlusse võetud) ning kindlasti kirjutame sellest ka pikema ja põhjalikuma postituse, kui see ükskord kõik lõpliku lahenduse saab. Ütleme nii, et seal on ikka päris palju nüansse ja detaile, mis meile suure üllatusena tulid.

Niisiis. Mis siis veel? Paar meediauudist ka. Alustuseks siis andsin taaskord oma panuse ka ühe juba ilmunud artikli valmimisele.  Ning, üks veelgi põnevam ja ootamatum uudis laekus eelmisel nädalal mu postkasti. Mäletate veel Levilat ja Henrit? Igal juhul, Henri kirjutas mulle ja kirja alguses olid järgmised laused: "Annan märku, et lõpuks, rohkem kui aasta hiljem see lugu ilmub. Hetkel tundub, et Sina oled selle artikli peategelane, sest Sinu lugu on kahes peatükis kesksel kohal." Ehk siis see ilmubki lõpuks! Tunnistan ausalt, mina enam ei lootnud. Olin selle äragi unustanud. Usun, et on mida oodata. Mõningaid lõike sellest olen juba lugeda saanud ja mina olen isiklikult igal juhul sellega rahul.

Ongi tänaseks kõik. Nautigem kevadeootust. Valget aega ja päikest on juba palju rohkem. Võitlused jätkuvad.

Ma ei meeldi endale praegu

Tunnistan ausalt - ma ei meeldi endale praegu. Kohe üldse ei meeldi. Kõik need pinged, aastate jooksul tehtud suuremad ja väiksemad vead, igasugused sõltuvused, hasartmängud ja muud rõvedused on muutnud mu kellekski, keda ma tavaolukorras põlastaksin. See ei ole mina. Ma olen üks kuri, vastik ja masendav inimene praegu. Aga samas on kogu see kõntsakiht mu peal tänaseks juba nii paks, et ilmselt läheb veel päris palju aega enne, kui ennast uuesti üles leian. Kahtlemata olen ma tänaseks üsna tugevas depressioonis. See pärsib väga tugevalt kogu mu olemust ja käitumist.

Viimastel nädalatel olen ma erinevate inimestega väga pikalt ja põhjalikult igasugustel vaimsetel teemadel asju arutanud. Võibolla on just need vestlused ja kirjavahetused need, mis mind veel mingilgi määral tegusana hoiavad. Võibolla oleksin ilma nendeta juba ammu alla andnud. Mul on omad inimesed, kellele saan oma muresid kurta ja kes mind hinnanguid andmata ära kuulavad. Mul on inimesi, kes mind reaalselt suunavad sinna suunas, et leiaksin end taas üles. Mulle on viimaste nädalate jooksul mitmeid õlekõrsi antud, millega saaksin end pinnale tagasi tirida. Ma ise olen lihtsalt siiani olnud veel väga passiivne ja loid nende kasutusele võtmisel. Kohe kuidagi ei suuda end käima saada. Ootenimekirjas (koos vajaliku rahalise toega) on mul nii psühholoogi teenus, vaimse tervisega seotud koolitus kui ka näiteks lõõgastumiseks mõeldud kinkekaardid. Ma tean, et need võimalused on olemas ja mul on need inimesed, kes hoolivad ja kes tõesti soovivad, et mul läheks hästi.

Mu viimase aja päevad on sellised, kus ma suudan kogu ööpäeva jooksul produktiivne ja asjalik olla maksimaalselt 1 tund. Ülejäänud aja ma lihtsalt loivan ringi või poen teki alla kudema (kodukontori võlud, eks ole). Pea käib ringi, vahel sõna otseses mõttes selline tunne, et kohe hakkan oksele, lisaks on mul energiat sama palju nagu tukkuval laiskloomal. Kui Jaan Aru kirjutas raamatu (väga hea raamatu seejuures) laisklemisest ja logelemisest, siis mina vajaksin nüüd õppetükke sellest, kuidas sellest olekust välja tulla ning kuidas taaskord enda võimeid ja potentsiaali rakendada suudaksin.

Eriti paradoksaalne on see, et mul on süümekad kõigi ja kõige ees, mis mind ümbritseb. Ja see kõik piinab ja pärsib mind veelgi. Ma olen nagu mingi vastikus nõiarattas. Ma ei ela, ma lihtsalt olen. Ja sedagi üsna kehval tasemel. Teatud mõttes on muidugi positiivne see, et ma julgen lõpuks taaskord ausalt oma emotsioone siin kirjutada. Et ma olen minema visanud need võltsid edukuse maskid. Ma ei pea enam teesklema, sest mul on teatud mõttes suva, kui te mind isegi hukka mõistma peaksite. Usun, et ma ise haletsen ja põlastan ennast praegu rohkem kui teie.

Ennast tundes, siis ma tean, et ükskord ronin ma sellest jamast välja ka. Päike tuleb tagasi, ilmad lähevad soojemaks, pearinglus ja iiveldus vähenevad, energiatase normaliseerub ja ma suudan taaskord näha ka kõike seda positiivset, millega ma siin elus hakkama olen saanud. Seniks aga tuleb kasutada ühe mu hea sõbra tõdemust: "ega siin muud üle ei jää, kui tuleb lihtsalt sellest s*tast end välja grindida." Päev päeva järel. Alustuseks võiks tegelikult lihtsalt kasvõi hommikud kuidagi vähem raskemad olla. Juba paar kuud on voodist tõustes selline tunne nagu oleks mingi tuumapohmell, kuigi eelmise päeva joomist pole nagu olnud. Selline see seis praegu on. Aitäh kõigile, kes viitsisid selle hala läbi lugeda.

Tegelikult tahaksin ma vaikida

Ma ei taha kirjutada, ma ei taha rääkida, tegelikult ei taha ma enam mitte midagi teha. Ma olen omadega ikka totaalses ummikus. Eks teatud mõttes olen ma iseenda loodud "positiivsuse mulli" ohver. Olen siin blogis olnud omamoodi sõltuvuses iseenda edusammudest ja kõigest sellest, kuidas te sellele reageerite. Nii ongi tegelikult juhtunud, et ma pole tahtnud enam jagada oma tagasilööke. Ja ega ma ei taha seda praegugi teha.

Eks see kõik on üks segapudru kogu sellest pingest ja stressist, mida siin iseendale loonud olen. Tegelikult olen ma täiesti mõistlik ja normaalne asjalik mees. Aga...

Ma võin siin ju igasuguseid toredaid postitusi teha. Anda asjalikku nõu, kuidas mingites olukordades peaks käituma ja milliseid valikuid langetama. Mida teha ja mida tegemata jätta. Siit võibki justkui mulje jääda, et oh, küll tal on hästi, aga tundub, et see Võlglane küll ei tea, mida tähendab igapäevaselt võlglaseks olemine. Kahjuks tean. Aga eks ma olen siin üritanud olla selline positiivne ja ideaalne võlglase musternäidis. Aga see on vale, võlts.

Kuhugi detailidesse ma laskuma ei hakka. Sest ma ei taha ja suures plaanis hakkaksin ma selle kõigega ka oma identiteeti liiga palju avama.

Seda postitust siin olen ma alustanud vist oma 4-5 korda juba. Muudkui aga kirjutan mingi mustandi oma notepadi valmis, salvestan isegi ära, aga siis annab vaim jälle alla, panen arvuti kinni ja poen teki alla kudema. Ma vihkan seda inimest, kelleks ma tegelikult muutunud olen. Või noh, vihkamine on ehk liiga tugev sõna siinkohal, pigem lihtsalt haletsen. Ma olen sõna otseses mõttes haletsusväärne.

See praegune periood on kahtlemata kogu mu võlglase perioodi kõige keerulisem ja raskem aeg. Sest see on nii pikaajaline ja sügav. Vaimne, rahaline, finantsiline, depressiivne. Tegelikult tundub, et see vist hakkab ka mu lugejatele välja paistma. Sest viimase nädala jooksul olen ma hakanud saama murelikke kirju. Eks osadele teist olen ma veidi ma natuke oma saladusi eraviisiliselt avanud, aga tegelikult ei soovi ma neil teemadel pikemalt peatuda. Nii palju võin siiski siia lisada, et uuesti oma sõltuvuse juurde ma langenud ei ole. Ei ole ma endiselt kuskil kasiinodes käinud panuseid tegemas.

Praegusel hetkel, nüüd ja praegu, ei ole ma kindel, kuidas siit täielikust madalseisust veel välja ronin. Juba eos palun vabandust kõigilt, kelle usalduse olen praegu tugevalt proovile pannud. Mu usk ja lootus on hetkel tugevalt kõikuma löönud, aga mu tahtejõud on tegelikult õnneks siiski veel alles. Muidu poleks ilmselt ka seda postitust siin praegu ilmunud. Ma tahan edasi võidelda, ma tahan edasi elada, ma tahan paremat tulevikku. Aga ma lihtsalt ei tea praegu veel, kuidas selleni jõuda ja milliseid valikuid selleks teha.

Võlglase mõttemaailm abi palumisel

Ma usun, et paljud inimesed, kes pole kunagi ise võlateemadega kokku puutunud, on üsna kindlalt veendunud, et need võlglased on kõik ikka ühed vastutustundetud lollpead, kes oma hädades suuresti ise süüdi. Ning ega neid ju tegelikult mitte keegi justkui aitama ei peakski - et kui sinna auku oled juba roninud, siis vaata ise, kuidas välja saad, mingit kaastunnet või tuge sa ei vääri. Et natuke ju kurb ja kahju on, aga suures plaanis oma viga. Ja noh - ei saa kellelegi seda arvamust või mõtteviisi ju otseselt ette ka heita. Eks see ongi üsna vastuoluline ja raske teema.

Loomulikult on kõigis ühiskonnakihtides nii halbu kui häid näiteid. Nii tuleb ka tõdeda, et küllap on ka võlglaste seas päris palju igasuguseid kaabakaid. Aga samas ütleb minu isiklik kogemus (seda on mul nüüdseks juba üle 3 aasta) erinevate võlglastega suheldes, et tegelikult on meie seas ka päris palju lihtsalt õnnetu saatusega, aga samas vägagi kohusetundlikke inimesi. Need on inimesed, kes elavad seda kõike väga rängalt läbi. See pidev stressiseisund, unehäired, töö- ja teovõimetus koos igasuguste eneseusu ja enesehinnangu probleemidega. Kui seda inimest ei ole igasugused inkassod ja kohtutäiturid maa sisse surunud, siis teeb ilmselt seda see inimene juba ise.

Eks ma muidugi annan endale aru, et minu valim võlglaste hulgast ei pruugi olla kõige adekvaatsem. Sest ennekõike kirjutavad mulle siiski need inimesed, kes oma probleemidega siiski võidelda soovivad. Kahjuks või õnneks igasugused sullerid ja nihverdajad minuga väga ühendust ei võta.

Aga ühest fenomenist tahaksin ma siiski veel rääkida antud teema juures. See on võlglasepoolne abi otsimine, abi palumine. Suures plaanis võib öelda, et kui teie poole pöördub inimene, kes julgeb teile oma rahalised mured ära rääkida, siis tegelikult peaksite te seda komplimendina võtma. Sest neil teemadel hinge avamine on võlglase jaoks ülimalt keeruline ülesanne. Seda näitab kasvõi see, et igasugustes võlglaste/inkassode/kohtutäituritega seotud Facebooki gruppides kirjutavad kõik võlglased oma postitused anonüümsetena. See on meeletult suur tabuteema. Tihtipeale tuleb muidugi arvestada, et alustuseks inimene pigem pisendab oma probleemi suurust - nii võlgade summasid, ajalisi määranguid ja alati ei pruugi ta ka neid põhjuseid päris sügavuti avada. Seda kõike võiks nimetada pinnase kompamiseks. Võlglane lihtsalt vaatab, kuidas välja valitud usaldusisik sellele kõigele üldse reageerib. Ja eks seal on omajagu ka seda lootust, et kui oma mure natuke väiksemaks rääkida, siis ehk on ka suuremad lootused mingit abi saada. Ükskõik, kas siis vaimset või ka rahalist. Julgen ausalt tunnistada - ka mina ei ole neist pattudest prii. Kui ma seal alguses ikka oma murest inimestele rääkima hakkasin, siis korduvalt tegin need summad siiski väiksemaks. Sest noh, mis reaktsiooni sealt ikka oodata, kui minna kellegi juurde jutuga, et kuule, mul 100 000 euro eest tarbimislaenude ja krediidikontode võlgasid. See võtab arvatavasti vestluspartneril hinge nii kinni, et sealt ei pruugi mingeid häid mõtteid enam tullagi. Tõsi on ka see, et tegelikult tihtipeale piirdubki see südamepuistamine üheainsa vestlusega. Sest võlglase enesehinnang on juba nii palju kannatada saanud, et ega ta väga uuesti sel teemal kedagi tülitada ei julgegi. Ei taha ju oma muredega pinda käia. Sel hetkel ootab see võlglane, et inimesed, kellele sai oma murest räägitud, teeksid ise järgmisi samme. Uuriks, kuidas läheb jne. Võlglane pigem jääb sel hetkel oma nurka edasi kannatama.

Toon siia veel ühe elulise näite. Oletame, et sinuga võtab ühendust su hea sõber, kes tunnistab sulle, et tal on suured rahalised raskused. Te räägite oma jutud ära, sa ütled mõned toetavad sõnad talle ja seejärel oma eelarvet vaadates teed talle ka väikse jõukohase ülekande. Ta küll otseselt ei palunud seda, aga sa teed selle siiski. Ta on ülimalt tänulik, ta saab veidi oma olukorda paremaks, aga kuna tegelikult ta ei rääkinud päris lõpuni oma mure suurusest, siis suures plaanis on see vaid piisake meres. Aga vajalikku hingesoojust annab see talle ikkagi. Samas, kui sa nüüd eeldad, et ta ju tuleb uuesti sinu jutule, kui jälle peaks raske olema, siis arvatavasti sa pigem eksid. Ta ei tule, sest ta on alandlik. Üldjuhul keskmine eestlasest võlglane ei käi abi küsimas. Ammugi ei julge ta abi paluda inimeselt, kellelt on ta juba tuge saanud, sest ta ei taha tunda, et ta kasutab kellegi headust ära. Ta kardab rikkuda neid suhteid ja emotsioone, mida see heategu tekitas. Ta ei taha tunnistada, et sa küll aitasid teda, aga näed, ta on ikka veel hädas. Ta võib küll jagada oma muret, aga ta ei palu teeneid. Ta pigem upub. Vaikselt, hääletult. Ta võib küll appi karjuda, aga ta ei ütle sulle, mida tema heaks teha üldse saab, sest tegelikult on tema koorem suurem kui eales üks inimene taluda suudaks. Võlglane on üks eksinud hing, kes tegelikult vajab suunamist ja tuge.